Õppereis vihmasesse Trondheimi

 

 Veebriarukuus sai Paldiski Lasteaed Naerulind pakkumise, millest keelduda ei saanud. Nimelt, kirjutas meile Tartu Loodusmaja ja pakkus meie majast ühele inimesele võimalust osaleda õppekäigul Norra, Trondheimi. Õppekäik sai teoks eestlaste ja norrakate vahelise projekti "Kliimateadlikkuse ja jätkusuutliku hariduse täiustamine rohekoolide koostööna Eestis ja Norras" raames ning seda rahastas Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra finantsmehhanismide kahepoolsete suhete fondi toetus.

Õppekäik sai alguse märtsi lõpus, mil 10 naist said Tallinna lennujaamas esimest korda elus kokku ja lend võis alata. Esimene päev oli puhtalt sinna kohale jõudmise päralt, lende Trondheimi tegime kaks, lisaks rongisõit ja Trondheimi linnatänavad olid meie päralt. 

Teine ja kolmaspäev olid pühendatud norrakate planeeritud tegevustele. Esimene peatus oli kohalikus linnavalitsuses, kus norrakad rääkisid enda tegevustest seoses Rohelise Kooliga. Sõna said ka eestlased ning kuna meie lasteaia üks suurimaid üritusi on iga-kevadine "Taimelaat", siis saigi räägitud, miks me seda korraldame ja mis on meie eesmärgid.

Edasi viis meid tee Loodus-lasteaeda, kus meile tutvustati nende tegevusi ja toimimisviise. Meile räägiti, kuidas lapsed veedavad enamus enda päevast õues, õpitakse palju metsas, väljas käiakse iga ilmaga ning suusatama õpitakse juba väga varakult. 

Kolmandat reisipäeva alustasime ühes teises lasteaias. Kuna Norra on väga mägine maa, siis oli huvitav näha, kuidas lasteaia õueala oli lahendatud. Kui meil Eestis on liumäele jõudmiseks vaja trepist üles ronida, siis Norrason lahendatud liumäe situatsioon nii, et mäe külge on lihtsalt pandud liurada, lapsed jooksevad mäest üles ja lasevad mööda rada uuesti alla. Edasi viis tee meid kohalikku botaanikaaeda, kus meili räägiti kimalastest "Kimalaste safari" on Trondheimis üks Rohelise Kooli poolt algatatud projekt, mille raames tutvustatakse kõigile ühest agaraimast tolmeldajast - kimalasest. Sarnane projekt läheb nüüd ka Eestis käima tänu Tartu Loodusmajale.

Viimane peatus sellel päeval oli keset Trondheimi asetsevasse farmi, mis viib läbi erinevaid õppeprogramme nii koolidele kui ka lasteaedadele.

Neljandal päeval saime omal käel tutvuda veel Trondheimi ja tema imelise loodusega ning reede varahommikul lendasime tagasi Eestisse. Õppereis Trondheimi oli huvitav ja silmaringi avardav. Aitäh, selle suurepärase reisi eest Tartu Loodusmajale ja vingetele reisikaaslastele.

 

Liisa Ardon

õpetaja 

Liblikad AHHAA keskuses

 

Päikeselise reede 2. mai hommikul alustasime sõitu Tartu poole, et külastada AHHAA keskust ning saada osa õppepäevast „Salapärane vesi“.

Sõit Tartusse kulges kenasti ning esimene vahepeatus toimus Adaveres, kus kõik soovijad said veidi jalgu sirutada ning seejärel sõitsime ühe jutiga Tartusse välja. Enne, kui Tartu paistma hakkas, kostis mitme lapse suust, kui kaua me veel sõidame. Seejärel hakkasime uurima teeviitadelt, kui palju on veel jäänud sõita. Oi, kui suur oli laste üllatus, kui AHHAA keskus hakkas paistma… Bussist kostis rõõmus laste hõise… „AHHAA keskus“.

Bussist väljudes tegime väikese kehakinnituse AHHAA keskuse ees oleval pingil, kus lapsi köitis ülestõstetav auto, mida sooviti kohe ka ise proovida. Eriti tore oli vaadata, kui õpetaja Laura läks lastele appi autot tõstma ning inertsist ka ise maast kõrgemale kerkis.

Seejärel oli aeg liikuda AHHAA keskusesse, sest meid ootas õppepäev.

Õppepäev „Salapärane vesi“

Õppepäeva viisid läbi juhendajad Erik ja Valters. Enne, kui hakkas õppetegevus, tutvustati meile, milline see õppepäev välja näeb ning seejärel jagati meid kaheks grupiks. Üks grupp jäi Erikuga katseid tegema ning teine grupp läks koos Valtersiga elusaali, kus tutvustas mitmeid veega seotud asju: kuidas tekib laine? Kuidas tekib tornaado? Jms.

Eriti põnev oli liikuda AHHAA keskuse keldris, kus nägime mootoreid, mis keskuses olevaid seadmeid liikuma panevad ning ka teadusteatri etendustes kasutatavaid kostüüme. Põnevust ja huvi pakkus ka punases meres elav korall, mis on toodud AHHAA keskusesse. Hetkel on suur bassein remondis, kuid koralli sai lähemalt näha väiksemas akvaariumis, kus jooksis pidevalt puhas vesi, et koralli puhastada.

Peale väikest ringkäiku läksime tagasi õppetuppa, kus algas meil põnevad katsed veega. Erik rääkis mitme erineva merevee soolsusest ning seejärel alustati merevee soolasuse katsetega.

Esimesena katsetati Läänemere soolsust - klaasi sisse kaaluti 2g soola ning seejärel lisati vett, kus kogu mahuks on 200g. Segada, et sool lahustuks. Seejärel katsetati Punase mere soolsust – 8g soola, millele lisada vett, kus kogu mahuks saab taas 200g. Segada, et sool lahustuks. Nende kahe katse võrdlemisel ei olnud võimalik silmaga kindlaks teha, milline on Läänemere ja Punase mere soolasus, sest klaasis lahustus sool, kuid maitsest oli kohe aru saada.

Väga põnev oli Surnumere soolsuse katsetamine – 68g soola, millele lisada vett, kus kogu mahuks on 200g. Segades ei lahustunud sool, vaid jäi põhja. Surnumere vesi sisaldab väga palju soola ning seepärast ei tohi seda vett juua, kuna nii suur soola kogus muutub inimesele mürgitavaks.

Muidugi said lapsed proovida pipetiga vee soolasuse maitset ning jälgida muna katsega, kuidas muna ujub ning kuidas ta vees asetseb.

Kõige lõpuks uurisime veel mikroskoobi all liivateri, sammalt, sulge jms.

Igal juhul oli põnev õpituba ning teadmisi saime palju.

      

Peale õppepäeva olid lastel juba kõhud päris tühjad, siis läksime kohvikusse Newton, kus meil oli broneeritud lõunasöök ning söögiks oli laste lemmik – friikartulid viineritega. Toit maitses hästi ning kõhud said kenasti täis.

Kui lõunasöök oli söödud, tutvusime isekeskis keskusega ning seejärel asusime koduteele.

Päev oli põnev, teadmiste rohke ning huvitav!

AHHAA külastus sai teoks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskusele esitatud projektitaotlusele.

"Toetas Eesti riik", Kliimaministeerium ja KIK

Naerulinnu lasteaed osales Tartu Loodusmaja õppeprogrammis

Meile tuli külla Tartu Loodusmaja. Lastele tutvustati erinevaid prügikaste nt:  bio -, olme-, pakendi-, taara ja paberi prügikast. Lapsed said endale prügi ning pidid selle õigesse prügikasti panema, hiljem kontrolliti, kas prügi pandi ikka õigesse prügikasti. 

Saime ka teadmisi, kuhu käivad kasutatud patareid ja näidati erinevaid märke, mis ohtlike jäätmete peal olema peab. 

Vaadati üheskoos komposti ning uuriti luubiga komposti sees olevaid vihmausse. Tutvustati keskkonnasõbalike taaskasutatavaid asju nt: metallist joogipudel, puuviljakott jne, mis on keskkonnale ja enda tervisele paremad.

🖌📷Erica Merilainen

Oravate rühmas arutleti mere ja prügi teemadel.

Sel nädalal uurisime Oravate rühmas, mis juhtub siis, kui prügi satub merre, ning kuidas meie saame aidata merereostust vältida. Lapsed arutlesid, miks on meri ja seal elavad loomad olulised ning mida igaüks meist saab teha, et hoida loodus puhtana.

♻️ Kunstitegevuses kinnitasime arutletut ning andsime uue elu värvilise paberi jääkidele – meisterdasime kalu ja vaalu. Ühel pool paberil ujusid kalad prügi täis vees ning teisel pool puhtas ja kirkas vees. Nii said lapsed läbi loovtegevuse ise näha ja tunnetada, kui suur vahe on puhtal ja saastatud keskkonnal.

🌍 Väikesed teod loovad suuri muutusi. Õppisime, et iga prügi prügikasti viimine ja taaskasutus aitab hoida meie mered puhtana.

-Erica Merilainen

Oravate ja Lepatriinude rühm külastasid Tallinna Loomaaias raagritsikate programmi.

 Kuigi Oravate rühma raagritsikate projekt lõppes juba novembris 2024, siis loomaaeda jõudsime alles märtsis 2025. Kaasa võtsime ka lasteaiast Lepatriinu rühma lapsed. Raagritsikate teemaline õppeprogramm oli lastele väga põnev. 

Esialgu oli väikene mäng, kus tuli ära arvata, kas pildil olev tegelane on putukas või mitte. Seejärel said lapsed mikroskoobiga vaadelda liblikat, herilast ja kärbest. Kõige rohkem tekitas lastes elevust kärbse suured silmad. 

Putukate maailmaga tutvutud, saime minna loodusklassi ja ritsikaid oma silmaga näha. Laual olid Uus-Guinea raagritsikas, raagritsikas , Madagaskari sisiprussakas ja hiidritsikas. Tavalist raagritsikat said lapsed ka käe peale võtta. 

Kõige põnevam oli siiski roheline hiidritsikas, kellel olid ka tiivad ja väga suur suu. Lapsed nägid seal ruumis veel hiidämblikke, rotte, papagoisid, madusid ja hiiri. Päev lõppes lastele miniloomaaia külastamisega. Loomaaiast tõime tervitused ka oma rühma raagritsikatele.

Tekst: Anneli Seepter

Pildid: Erica Merilainen, Karin Abe, Olena Shcherbytska

Liblikate rühma lapsed õppekäigul Tallinna Loomaaias

 Liblikate rühma lapsed käisid õppekäigul Tallinna Loomaaias ning osalesid programmis "Kus loomad elavad?". 

Lastele tutvustas giid Jana erinevate loomade elupaiku ja rääkis üsna põnevat juttu. Näiteks kas teate miks elevandil on suured kõrvad ja muskusveistel väiksed kõrvad? Kuidas tundub käega katsudes elevandi saba? Kellel on maailma kõige pehmem vill? Või mida sinilambad omavahelises võimuvõitluses auhinnaks saavad ja kui peenel serval nad mäest üles suudavad minna? Kas punased hundid on olemas?Miks krokodill liikumatult suud lahti hoiab ja kui tihti ta sööb? Mitu meetrit suudab hüpata lumeleopard? Mida leoparditele kaneeliga teha meeldib? Kas meie läksime ahve vaatama või toodi meid hoopis ahvidele lõbustuseks? Ja seda mitu erinevas vanuses poega võib olla kängurul korraga minge loomaaeda kindlasti veel omal käel uurima!

Kõige kokkuvõtteks saime teada, et külmades elutingimustes on enamasti loomadel väiksemad kõrvad ja lühemad jalad, kuumemates tingimustes vastupidi. Seda selleks, et külma mitte ligi lasta või just palavaga saab nt. elevant ennast suurte kõrvadega hästi jahutada. 

Loomaaeda külastades sattus meile imeline kevadilm ja aeg läks nagu lennates.

Tekst ja fotod: Laura Usai

Liblikate rühm osales Rohejahi programmis

 AS Kuusakoski poolt algatatud Rohejahi raames suundusid Liblikate rühma lapsed Kuusakoskisse enda kogutud vana elektroonikat ära viima. Rohejaht on suunatud lastele ja noortele, et tõsta teadlikkust prügi sorteerimisest. Rohejahi raames koguti sellel aastal nutiprügi (telefonid, laadijad jne) ja teeküünalde ümbriseid.

Hommikul sai Liblikate rühmas plaan paika pandud ja kell 9.30 meie teekond algas. Teekond viis läbi linna, mööda sõjaväelinnakust, üle raudtee ja kohal olimegi. Kuusakoski väravas ootas meid õppealajuhataja Ivi, kes oli autoga tulnud teiste rühmade kogutud elektroonikat ja teeküünalde ümbriseid tooma. 

Seltskond koos, sammuti väravast sisse, juba kaugelt hõikas keegi töötajatest, et “lapsed tulevad”. Meid võeti soojalt vastu, kaalusime ära elektroonika, mida kokku oli 18 kg, seejärel kaalusime teeküünalde ümbrised, mida kokku oli 3 kg. Lapsed aitasid jäätmed sorteerida erinevatesse konteineritesse. Enne äraminekut ilmus nurga tagant üks töötaja kommikausiga, lastel komm põses ja tagasitee oli kohe palju lõbusam. Kokku kõndisid Liblikate rühma lapsed 5 km.

Tekst: Liisa Ardon

Pildid: Ivi Kollo