Ämari Lennubaasis avatud uste päeval

📸 Andres Riisaar

Neljapäeval, 19. oktoobril käisid Liblikate ja Mesilaste rühma lapsed Ämari Lennubaasis avatud uste päeval, kus tutvustati sealseid struktuuriüksusi, varustust, tehnikat ja relvastust. Lapsed said üsna põhjaliku ülevaate, milline on sõdurite igapäevaelu nii kasarmus kui ka välilaagris. 

Põnevat uurimist ja avastusi oli palju, aitäh kutsumast!

KIK-i projektiga õuesõppetund Muraste rabas

Tuulisel neljapäeval, 12. oktoobril osales Mesilaste rühm KIK-i õuesõppetunnis Muraste rabas. 

Antud õuesõppetunni raames tutvusime raba kui elukeskkonnaga ning rabas olevate taimede ja nende elutingimustega. 

Turbasammal

Turbasamblad on nii tavalised ja lihtsalt äratuntavad. Turbasambla liike on Eestis 38, kuid nad on väga sarnased ja nende määramine nõuab mikroskoopi ning seetõttu kõneleme siinkohal turbasambla perekonnast.

Turbasamblaid iseloomustavad valkjas või punakas värvus ja kimpudena asetsevad oksad. Valkjas värvus tuleb hästi ilmsiks vaid kuivadel taimedel. Seda seepärast, et valge värv on tingitud rohketest õhuga täidetud rakkudest turbasammalde lehtedes. Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Vett võib turbasambla taim endasse imeda aga 10-20 korda rohkem, kui taim ise kaalub. See on võimalik tänu veekogumisrakkudele ning lisaks moodustub huvitav süsteem varte ja osade okste ning lehtede vahele, kuhu vesi jääb pidama ja säilib seal kuivemateks perioodideks. Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga on kuivendamine ohtlik.

Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. Turvas koosneb poollagunenud taimeosadest. 

Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit! Rabades keskmiselt on see siiski 3-4 meetrit. Seega, peame hoidma on üht suurimat loodusrikkust ja jälgima, et majandusliku tegevuse käigus meie rabasid üleliia ei kahjustataks.

Turbabrikett

Brikett on peeneteralisest, tolmjast või kiudjast materjalist, ka laastudest vms tootmisjäätmeist pressitud korrapärase kujuga tükk. Brikette valmistatakse turbast, saepurust, puidust, kivisöest, puusöest, pruun söest, biomassist jne.

 

Tuulepesa on seenhaigusest tekkinud peente okste põimikpuu võras. Peamiselt võib tuulepesa kohata kasel. 

Tuulepesa

Kuidas tuulepesad tekivad?

Jäta pesadega kask meelde ja tule tema juurde kesksuvel, kui puu on lehes. Siis näed, et tuulepesa lehed on kipras ja pisut allapoole kooldunud ning nende pinda katab valkjas kirme. See on seeneniidistik, mille peal arenevad eoskotid ja viimastes eosed, mida tuul laiali kannab. Kotteosed talvituvad koorpragudes ja pungasoomustel ning nakatavad kevadel puhkevaid pungi. Nii arenevad haiged võrsed, mis võivad anda alguse uue tuulepesa tekkele. 

Seeneniidistik elab koore all aastaid ja põhjustab üha uute uinuvate pungade puhkemist. Neist kasvavad võrsed ei puitu täielikult, on külmaõrnad ja surevad. nii tiheneb tuulepesa aasta-aastalt ja võib kasvada isegi üle poole meetri laiuseks. Mõnikord on ühel kasel palju tuulepesi.

Kas tuulepesad on ohtlikud? Kas neid peaks tõrjuma?

Metsades, parkides ja nurmedel leiduvaid tuulepesi on huvitav vaadata ning tuulepesapuud püüavad pilku ka maastikus. Seepärast võiks neid omapärase loodusnähtusena säilitada.

Juurepess

Juurepess - on meie metsade kõige ohtlikum haigusetekitaja, kes igal aastal mädandab ja tapab sadu tuhandeid puid, veel enamatel, aga pidurdab kasvu.  

 

                     

Juurepessu perekond jaguneb kaheks liigiks: männi-juurepess ja kuure-juurepess. Kuuse-juurepess kahjustab Eestis põhiliselt igas vanuses kuuske, aga ka nulgu, lehist ning noori männitaimi, kuna hävitab kõige väärtuslikuma osa puust, mille lõpptulemusena puu sureb. Nakkus levib õhu kaudu levivate eoste abil ning mida on raske avastada. 

  

Murukera

Murukera - on murukeraliste sugukonda murukera perekonda kuuluv seeneliik. 

Murukera kasvab metsade, teeservades ja parkides. Viljakehad on näha kuni hilissügiseni, kus lumikatet ei teki, võib kohata kogu talve jooksul. Viljakeha on 3-10 (max 18) cm läbimõõdus, kerajas või neerjas jalata, kollakas või oranž, ülaosas tahvlitena lagunev, soomuste ja näsadega. Kest on väga paks (kuni 4 mm) ja kõva. Noorelt on ta valge, küpselt pruunikas kuni must. Lõhn on ebameeldiv.

Murukera seest

Murukera näeb välja söödava murumuna moodi, kuid peamine erinevus on, et murumunal on ülaosas ava, mille kaudu eosed vabadusse pääsevad, kuid murukera läheb lihtsalt katki, et eosed välja pääseksid.

Murukera söömine ja kokkupuutumine eostega võib põhjustada pisaravoolu, nohu ja limavoolu ninast. Silmad võivad minna punaseks. Terviserike ilmneb 6 tunni jooksul.

Kuuse-kooreürask eelistab harilikku kuuske kõigile teistele puudele. 

Kuuse-kooreüraski tegutsemisjäljed

Ta asustab kogu tüve, kuid eelistab  paksu koorega osi. Tema käigud asetsevad koore sisekihtides. Isegi koort maha kiskumata saab kindlaks teha, kus käigud kulgevad: kui näripuru on pruun, siis on käik rajatud koore alla, aga kui valge, siis puidu sisse. Elamiseks sobiva puu leiavad üraskid haistmise abil koguni 500-1000 m kauguselt. Emased tajuvad lõhna paremini kui isased, sellepärast lendab kohale emaseid mitu korda rohkem, kui isaseid. Nad hakkavad puidu sisse auke puurima, kuid sealt hakkab vaiku välja voolama ja esimesed üraskid tavaliselt hukkuvad. 

Emased üraskid närivad puidu sisse sirge ja mitte eriti pika käigu, mida nimetatakse emakäiguks. Emakäikude järgi saab öelda, kas üraskid asustasid puu enne või pärast langemist. Seisvasse puusse kaevab ürask käigu ülespoole, et raskusjõud aitaks näripuu käigust eemaldada. Sel juhul kulgevad kõik emakäigud ühes suunas. Lamapuidusse on keerulisem ülespoole suunduvat käiku kaevata ja seal paiknevad emakäigud korrapäratult.

Emakäiku munetakse munad, millest kooruvad vastsed. Need on valged, jalutud, C-kujulised kõverdunud jässaka keha ja suure pruuni peaga. Nad hakkavad kohe emakäiguga risti puidu sisse käiku uuristama. Vastsekäik on alguses kitsam, aga pärastpoole, kui vastne on kasvanud, laiem. Vastsekäik lõpeb nukuhälliga.

Üraskid talvituvad vanades käikudes või uuristavad endale uue käigu.

 

Kõige rohkem meeldis lastele muidugi mustikate ja kaasavõetud võileibade söömine.

Lapsed mutikaid söömas

Õuesõppetundi lõpetades saime lehvitada toredale sanglepale, mis kasvatas endale mitu haru, justnagu  sõrmed, mis meile lehvitaksid.

Sanglepp

Toreda päeva lõpetasime mängides.

Täname Muraste Looduskooli matkajuhti, kes meile toreda matka korraldas ning uusi teadmisi jagas.

Tuulisel päeval turvaliselt viis meid kohale Padise buss.

Projekti "Näpud mulda" saagikoristus

 

Mesilaste rühm osales Maaelu Teadmuskeskuse projektis "Näpud mulda". Mille eesmärgiks oli tutvustada põllumajandusteaduses olulise osa sordiaretuse tähtsust, kohalikke sortide eeliseid ning vahekultuuride kasutamise vajalikkust, komposteerimise võimalusi lastele ja õpilastele vastavalt eale.

Projekt toetab teadusliku maailmavaate kujunemist lasteaialastel ja kooliõpilastel, kes saavad praktiliste tegevuste kaudu teadmised, et seemnete, köögiviljakasvatuse ja mullaharimise taga on teadus ja teadlaste igapäevane töö.

Oluline on ka toidu väärtustamine ja seeläbi toidukao vähendamine juba varases eas. Lapsed saavad toidu kasvatamise kogemuse. Praktilised tegevused aitavad kaasa laste teadlikkuse suurenemisele, et toit ei ole iseenesest mõistetav. Suureneb toidu väärtustamine ja see läbi väheneb toidukao teke kodumajapidamistes ja haridusasutustes.

Osalejatele saadeti stardikomplekt -  porgandi, põldoa, aedherne seemned ja tippsibul, orgaaniline väetis, vahekultuuri seemned, juhendid ja sildid peenarde tähistamiseks.

Lepatriinud harjutavad kätt

Täna valmistasid Lepatriinude rühma (3-4.a.) lapsed ühiselt koos õpetajatega teravilja teema raames kaeraküpsiseid. 

Retsept:

500 g kaerahelbeid 

4 suurt muna 

 150 g suhkrut 

 näpuotsaga soola 

soovi korral 100g sulatatud võid 

 1 tl vanilliekstrakti 

100 g heledaid seemneteta rosinaid 

Kuidas teha?:

Vahusta munad suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Maitsesta vanilliekstraktiga, lisa sulavõi, kaerahelbed ja rosinad. Sega hoolega, võimaluse korral lase umbes veerand tundi seista. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Tõsta supilusikaga tainaportsud ahjuplaadile ning küpseta 180kraadises ahjus umbes 12 minutit, kuni küpsised on helepruunid. Lase veidi jahtuda, siis tõsta küpsised ettevaatlikult alusele. Küpsised säilivad õhukindlas karbis kuni paar päeva.

 

 

 

 

 

 

 

 

Hoolimata väikesest vanusest on lastel küpsetamise vastu juba suur huvi ja küpsised tulid krõmpsuvalt head.

 

Liikluspäev

Koostöös Lääne- Harju piirkonnapolitseiga toimus neljapäeval, 28. septembril lasteaia õuealal Liikluspäev. Ürituse alguses toimusid väikesed sketšid, mis on võetud nö elust enesest ehk millist liiklemist me kohtame tänaval. Muidugi oli kohal ka laste suur sõber Lõvi Leo, kes jagas selgitusi kiivri kandmise vajalikkusest.

1. sketš - ema ja laps liiklemas

Esimeses sketšis tuli lasteaia õuealale ema (õpetaja Maris) koos lapsega. Laps sõitis jalgrattaga, kuid kiivrit peas ei olnud. Niipea, kui sellist käitumist nägi Lõvi Leo, sekkus ja selgitas nii lapse emale kui ka lapsele, et kiiver on väga oluline ning kaitseb meie pead.

 

Muidugi aitas politsei kontrollida kõigi laste kiivreid. Oli ka neid kiivreid, mida tuli reguleerida ja mõne lapse kiiver oli ka natuke väike, kuid üldiselt oli turvavarustus nõuetekohane ning lapsed said ka ise teadmisi, kuidas kontrollida oma kiivri õiget kandmisviisi.

2. sketš - jalgrattaga sõitmine

 

Teises sketšis sõitis õuealale Ivi, kel oli kiiver peas, kuid Lõvi Leo märkas üsna pea, et kiiver ei ole õigesti peas. Taas tuli siin appi politsei, kes kontrollis kiivri üle, mis paraku osutus väikeseks ja muidugi oli see ka valesti peas ja ei kaitsenud üldse pead.

Selleks, et jääks hästi meelde ka, milleks on vajalik kiiver, tegi politsei ka kiivrikatse, kus sees oli muna. Muna jäi terveks.

 

Samuti sai näha, mis juhtub munaga, kui kiivrit ei ole. No seda muna ei kaitsenud miski ja nii ta katki läkski.

Kolmandas sketšis tormas tõukerattaga õuealal ringi muusikaõpetaja Helme, kes kutsus õpetaja abi Karini endaga koos tõukerattaga sõitma ja trikitama. 

 

3. sketš - tõukerattaga trikitamine

See trikitamine läks nii hoogsaks, et kiirelt pidi sekkuma Lõvi Leo. Taaskord olid puudu kiivrid.

 

Neljandas sketšis alustas õpetaja Anneli rulaga sõitmise õpinguid. Tore, et õpitakse uusi ja huvitavaid asju, aga siin olid puudu kõige olulisemad asjad - eelkõige tuleb kinni pidada ohutusest ja turvalisest liiklemisest. 

4. sketš - rulatamine

Nii jagas Lõvi Leo ka temale teadmisi, kuidas ennast kaitsta kukkumiste eest, sest algajatel rulatajatel on alati kaitsmed ja kiiver. 

 Peale väikeste sketšide läbimängu asusid lapsed koos piirkonnapolitseiga läbi viima vigursõitu ning muid mängulisi tegevusi.

 

 Peale vigursõitu sai tutvuda ja istuda ka politseiautos ning küsida küsimusi politseitöö kohta. Lisaks oli võimalus ka tutvuda erinevate infomaterjalidega.

 Kõik osalejad said liikluspäeval osalemise eest ka diplomi ning Lõvi Leo jagas lastele käepaelu.

Täname koostöö eest Lääne-Harju piirkonnapolitseid osalemise ja teadmiste jagamise eest!

Lisaks soovime tänada Transpordiametit, kes meid infomaterjalidega varustas!