HELKURIVÄRAVAD

 

Lasteaia ja Transpordiameti koostöös sai ka sel aastal teoks meie heategevuslik liiklusturvalisust toetav projekt "Helkuriväravad"  

 

Mesilaste rühma laste poolt lasteaia väravatele kinnitatud helkureid võib sealt endale võtta igaüks, kellel veel helkurit pole, sest HELKUR VÕIB PÄÄSTA SINU ELU!

Väikeste teadlaste päev "Imelised katsed veega"

Väikeste teadlaste päev

Oravate rühma, kelle Rohelise kooli teemaks on vesi, eestvedamisel ja juhendamisel toimus täna saalis aktiivõppetegevus "Imelised katsed veega". 

 

 

Põnevust oli palju ja igaüks sai olla väike teadlane

Konkurss "Roheline kuusk"

 

Mesilaste rühm osales koostöös ajakirja "Pere ja kodu" ning Eesti Ringmajandusettevõtete Liiduga käima lükatud konkursil „Roheline kuusk“.

 

Konkursi mõte oli taaskasutada materjale ja anda neile uus elu

Muuseumitund "Kadripäev" Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis

 

“Kadripäeval liiguvad ringi kadrid – ilusad, puhtad ja valged. Et olla peredes oodatud külaline, ei piisa ainult huvitavast väljanägemisest. Mida üks tõeline kadrisant teadma peaks, saab õppida just meil.” Nii kirjutab muuseum oma kodulehel. Otsustasime Liblikate ja Mesilaste rühma lastega kadripäeva teemalisest muuseumitunnist osa saada.

Päikesepaistelise 17. novembri hommikul sai alguse bussisõit lasteaiast Tallinna suunas.

Kohale jõudes suundusime Liblikate rühmaga ühte taresse, kus meid ootas juba eest kadri. Tares oli tunda mõnusat suitsusauna hõngu. Kuulasime, miks kadrid ja mardid neil päevil ringi jooksevad, alustades hingedepäeva aegsest ajast.

 

 Jutu sisse kaasati järjest lapsi, kellele kadriperes roll määrati ning kostüüm selga pandi.

Seejärel suundusime üheskoos sealse pererahva maja ukse taha katri jooksma. Nagu kombele kohaselt, koputasime esmalt uksele ja laulsime kadrilaulu. Meile avas ukse majaperenaine, kes meid lahkelt sisse kutsus. Tutvustasime endid, kes me oleme ja miks me tulime.

Lapsed hakkasid järgemööda oma rolle etendama. Meil oli seal kadriema koos kadrititega, kadriisa, kadritohter, kadritark, ennustaja, muusikud, pruut koos peigmehega ja kadrisandid.

Perele sai viidud igakülgset õnne ning vastutasuks saime kotikese komme. Edasi kulges meie tee Kolu kõrtsi juurde, kus lapsed sõid kaasa võetud võileibu ja sisustasime aega kiikumisega.

 

Ees ootas meid hobuvankri sõit. Kaugelt juba paistiski koheva lakaga Elbrus ja tema perenaine. Sõidu ajal jutustati meile lugusid sealsetest hobustest, Elbrusest endast ning muuseumi eluolust.

 

 Viimane sõit Elbrusega viis meid otse väravasse, kus oli buss juba tagasisõiduks Paldiski poole ootamas. 

Võtsime kaasa palju mälestusi. Oli meeldejääv ja huvitav õppekäik.

Mardipäev lasteaias

 

Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.

Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole meesteks riietunud tütarlapsed. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.

Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.

Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem.

Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.

Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist (BERTA - Eesti rahvakalendripäevade andmebaas).

Pererahvas andis omalt poolt head ja paremat martidele kaasa, et neil pikal teekonnal kõht tühjaks ei läheks.

Ämari Lennubaasis avatud uste päeval

📸 Andres Riisaar

Neljapäeval, 19. oktoobril käisid Liblikate ja Mesilaste rühma lapsed Ämari Lennubaasis avatud uste päeval, kus tutvustati sealseid struktuuriüksusi, varustust, tehnikat ja relvastust. Lapsed said üsna põhjaliku ülevaate, milline on sõdurite igapäevaelu nii kasarmus kui ka välilaagris. 

Põnevat uurimist ja avastusi oli palju, aitäh kutsumast!

KIK-i projektiga õuesõppetund Muraste rabas

Tuulisel neljapäeval, 12. oktoobril osales Mesilaste rühm KIK-i õuesõppetunnis Muraste rabas. 

Antud õuesõppetunni raames tutvusime raba kui elukeskkonnaga ning rabas olevate taimede ja nende elutingimustega. 

Turbasammal

Turbasamblad on nii tavalised ja lihtsalt äratuntavad. Turbasambla liike on Eestis 38, kuid nad on väga sarnased ja nende määramine nõuab mikroskoopi ning seetõttu kõneleme siinkohal turbasambla perekonnast.

Turbasamblaid iseloomustavad valkjas või punakas värvus ja kimpudena asetsevad oksad. Valkjas värvus tuleb hästi ilmsiks vaid kuivadel taimedel. Seda seepärast, et valge värv on tingitud rohketest õhuga täidetud rakkudest turbasammalde lehtedes. Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Vett võib turbasambla taim endasse imeda aga 10-20 korda rohkem, kui taim ise kaalub. See on võimalik tänu veekogumisrakkudele ning lisaks moodustub huvitav süsteem varte ja osade okste ning lehtede vahele, kuhu vesi jääb pidama ja säilib seal kuivemateks perioodideks. Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga on kuivendamine ohtlik.

Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. Turvas koosneb poollagunenud taimeosadest. 

Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit! Rabades keskmiselt on see siiski 3-4 meetrit. Seega, peame hoidma on üht suurimat loodusrikkust ja jälgima, et majandusliku tegevuse käigus meie rabasid üleliia ei kahjustataks.

Turbabrikett

Brikett on peeneteralisest, tolmjast või kiudjast materjalist, ka laastudest vms tootmisjäätmeist pressitud korrapärase kujuga tükk. Brikette valmistatakse turbast, saepurust, puidust, kivisöest, puusöest, pruun söest, biomassist jne.

 

Tuulepesa on seenhaigusest tekkinud peente okste põimikpuu võras. Peamiselt võib tuulepesa kohata kasel. 

Tuulepesa

Kuidas tuulepesad tekivad?

Jäta pesadega kask meelde ja tule tema juurde kesksuvel, kui puu on lehes. Siis näed, et tuulepesa lehed on kipras ja pisut allapoole kooldunud ning nende pinda katab valkjas kirme. See on seeneniidistik, mille peal arenevad eoskotid ja viimastes eosed, mida tuul laiali kannab. Kotteosed talvituvad koorpragudes ja pungasoomustel ning nakatavad kevadel puhkevaid pungi. Nii arenevad haiged võrsed, mis võivad anda alguse uue tuulepesa tekkele. 

Seeneniidistik elab koore all aastaid ja põhjustab üha uute uinuvate pungade puhkemist. Neist kasvavad võrsed ei puitu täielikult, on külmaõrnad ja surevad. nii tiheneb tuulepesa aasta-aastalt ja võib kasvada isegi üle poole meetri laiuseks. Mõnikord on ühel kasel palju tuulepesi.

Kas tuulepesad on ohtlikud? Kas neid peaks tõrjuma?

Metsades, parkides ja nurmedel leiduvaid tuulepesi on huvitav vaadata ning tuulepesapuud püüavad pilku ka maastikus. Seepärast võiks neid omapärase loodusnähtusena säilitada.

Juurepess

Juurepess - on meie metsade kõige ohtlikum haigusetekitaja, kes igal aastal mädandab ja tapab sadu tuhandeid puid, veel enamatel, aga pidurdab kasvu.  

 

                     

Juurepessu perekond jaguneb kaheks liigiks: männi-juurepess ja kuure-juurepess. Kuuse-juurepess kahjustab Eestis põhiliselt igas vanuses kuuske, aga ka nulgu, lehist ning noori männitaimi, kuna hävitab kõige väärtuslikuma osa puust, mille lõpptulemusena puu sureb. Nakkus levib õhu kaudu levivate eoste abil ning mida on raske avastada. 

  

Murukera

Murukera - on murukeraliste sugukonda murukera perekonda kuuluv seeneliik. 

Murukera kasvab metsade, teeservades ja parkides. Viljakehad on näha kuni hilissügiseni, kus lumikatet ei teki, võib kohata kogu talve jooksul. Viljakeha on 3-10 (max 18) cm läbimõõdus, kerajas või neerjas jalata, kollakas või oranž, ülaosas tahvlitena lagunev, soomuste ja näsadega. Kest on väga paks (kuni 4 mm) ja kõva. Noorelt on ta valge, küpselt pruunikas kuni must. Lõhn on ebameeldiv.

Murukera seest

Murukera näeb välja söödava murumuna moodi, kuid peamine erinevus on, et murumunal on ülaosas ava, mille kaudu eosed vabadusse pääsevad, kuid murukera läheb lihtsalt katki, et eosed välja pääseksid.

Murukera söömine ja kokkupuutumine eostega võib põhjustada pisaravoolu, nohu ja limavoolu ninast. Silmad võivad minna punaseks. Terviserike ilmneb 6 tunni jooksul.

Kuuse-kooreürask eelistab harilikku kuuske kõigile teistele puudele. 

Kuuse-kooreüraski tegutsemisjäljed

Ta asustab kogu tüve, kuid eelistab  paksu koorega osi. Tema käigud asetsevad koore sisekihtides. Isegi koort maha kiskumata saab kindlaks teha, kus käigud kulgevad: kui näripuru on pruun, siis on käik rajatud koore alla, aga kui valge, siis puidu sisse. Elamiseks sobiva puu leiavad üraskid haistmise abil koguni 500-1000 m kauguselt. Emased tajuvad lõhna paremini kui isased, sellepärast lendab kohale emaseid mitu korda rohkem, kui isaseid. Nad hakkavad puidu sisse auke puurima, kuid sealt hakkab vaiku välja voolama ja esimesed üraskid tavaliselt hukkuvad. 

Emased üraskid närivad puidu sisse sirge ja mitte eriti pika käigu, mida nimetatakse emakäiguks. Emakäikude järgi saab öelda, kas üraskid asustasid puu enne või pärast langemist. Seisvasse puusse kaevab ürask käigu ülespoole, et raskusjõud aitaks näripuu käigust eemaldada. Sel juhul kulgevad kõik emakäigud ühes suunas. Lamapuidusse on keerulisem ülespoole suunduvat käiku kaevata ja seal paiknevad emakäigud korrapäratult.

Emakäiku munetakse munad, millest kooruvad vastsed. Need on valged, jalutud, C-kujulised kõverdunud jässaka keha ja suure pruuni peaga. Nad hakkavad kohe emakäiguga risti puidu sisse käiku uuristama. Vastsekäik on alguses kitsam, aga pärastpoole, kui vastne on kasvanud, laiem. Vastsekäik lõpeb nukuhälliga.

Üraskid talvituvad vanades käikudes või uuristavad endale uue käigu.

 

Kõige rohkem meeldis lastele muidugi mustikate ja kaasavõetud võileibade söömine.

Lapsed mutikaid söömas

Õuesõppetundi lõpetades saime lehvitada toredale sanglepale, mis kasvatas endale mitu haru, justnagu  sõrmed, mis meile lehvitaksid.

Sanglepp

Toreda päeva lõpetasime mängides.

Täname Muraste Looduskooli matkajuhti, kes meile toreda matka korraldas ning uusi teadmisi jagas.

Tuulisel päeval turvaliselt viis meid kohale Padise buss.